Tänase postituse sisuks on kaks nähtust, mis pärinevad
varasemast ajast, kui 1991.
Nendeks nähtusteks on telegraafi süsteemid ja telegramm(id).
Konkreetses kirjatükkis pole siiski tegemist nutitelefonide sõnumite saatmise
rakendusega või tuntud „uudiste“ lehega www.telegram.ee
või 1977 aastal Eurovisioonil Saksamaa esitatud lauluga. Tegemist on kirjutatud
sõnumiga, mida saadetakse kauge maa taha kasutades telegraafe. Ajaloost olid
esimesed reaalselt töötavad telegraafisüsteemid optilised. See tähendab, et
sõnum edastati varasemalt kokku lepitud signaalidega kasutades valgust või
lippe. Maailma esimene selline optilise telegraafi süsteem loodi Prantsusmaal
aastal 1793 ning loojaks oli Claude Chappe See töötas aastani 1846. Sarnaseid
semaforidega sõnumite edastamise süsteeme loodi ka teistes maades, kuid 1900-ks
aastaks olid need oma tegevuse lõpetanud seoses oma aeglusega(2 sõna minutis),ilmast
sõltumisega ning elektriliste telegraafide loomisega.
Elektrilistele telegraafide süsteemide areng algas Inglismaal
ja USA-s samal 1837-l aastal. Inglismaal võtsid Sir William Fothergill Cooke ja
Charles Wheatstone kasutusele viie nõela süsteemi, mille puhul liikusid nõelad
sõnumi vastuvõtmisel punkti, mis näitas sobivale tähele. Esimene edukas sõnumi
saatmine toimus Inglismaal 25. juulil 1837. Ajapikku vähendati nõelte arvu üheni ning
antud süsteem oli pikalt kasutusel Inglismaa raudteel.
USA-s oli Samuel Morse poolt loomisel elektriline telegraaf,
mis kasutas tähtede edastamiseks pikkasid ja lühikeseid signaale. Täpsema
tähestiku pani kokku Morse assistent nimega Alfred Vail. Morsel õnnestus esimene
sõnum edukalt saata 11. jaanuaril 1838. Tänu Morse poolt loodud süsteemile
ühendati 1961-ks aastaks USA lääne ja ida kallas kaabliga ja telegraafi
jaamadega ning varasem Pony Express(ratsanikud) lõpetas tänu sellele toimimise,
kuna kaablite kaudu oli tunduvalt kiirem ja ohutum sõnumeid edastada.
Telegrammide kiiremaks sisestamiseks ja vastuvõtmiseks
tegelesid mõlema telegraafi süsteemi loojad oma süsteemi arendamise ja
lihtsustamisega. Tänu sellel jõuti trükimasina tüüpi telegraafi seadmeteni. Morse süsteemi puhul kirjutati sõnum Morse koodis perfokaardile ning millelt
saatja luges automaatselt lühikesed ja pikad signaalid välja ning saatis need
edasi järgmisesse jaama.
Wheatstone's
süsteemis loobuti viiest nõelast ning jäeti alles ainult üks nõel. Tähed paiknesid
ümber nõela ning iga nupu vajutusega anti nõelale signaal, mille järel osutas
nõel vastava tähe peale.
Mõlema süsteemi puhul pidi nii vastu võtva, kui ka sõnumit
edastava jaama juures olema valveoperaator. Kuna inimesed on mugavad ja
telegrammide saatmist sooviti veel kiiremaks, lihtsamaks ja paremaks muuta,
siis loodi ajapikku teleprinterid ja esialgne faksi lahendus. Samuti arendati
aktiivselt merealuste telegraafikaablite paigaldamist ja töötamist, et
telegramme oleks võimalik saata mandrite vahel.
Praeguseks ajalukku läinud nähtuseks on minu arvates telegraafi
seadmed ja liinid, kuid nende süsteemide arendamisel loodud Morse kood on
siiani kasutusel nii sõjanduses(laevadel), kui ka raadioamatööride hulgas.
Selle postituse kirjutamise alustamisel pidasin ma telegrammi üheks ajalukku
läinud lahenduseks, kuid minu üllatuseks selgus, et 2012 aastal oli Eestis
umbes 4000 inimest kes veel said või saatsid telegramme. Peamiselt küll Venemaa
piirkondadesse, kus puudub mobiililevi ja tavapärane sidepidamise võimalus.