Kümnes postitus

Ärimudeliks valisin „Tarkvara kui teenus“ mudeli ning keskkond millest kirjutan on „Cloud Marketplace“. Vastava keskkonna loomisega on seotud Eestis ja mitmes teises Euroopa riigis tegutsev IT seadmete ja tarkvara hulgimüügi firma. Cloud Marketplace on hetkel seotud ainult Microsofti litsentsidega, kuid aja jooksul võib see muutuda.

Cloud Marketplace kaudu aktiveeritud litsentside arveldamine käib iga kuu lõpus, kuid lõpp summa arvutatakse kuu jooksul kasutatud litsentside koguse ja kasutatud päevade järgi. Näiteks klient laseb endale kuupäeval 10.04 aktiveerida viis Office 365 E3 litsentsi ning kuupäeval 20.04 laseb deaktiveerida 3 Office 365 E3 litsentsi. Kuu lõpuni kasutab ta seega kahte litsentsi. Kuu lõpus arvestatakse kokku(õnneks automaatselt), litsentside kogus ja päevade arv, mille jooksul neid kasutati ning klient saab arve ainult selle koguse ja aja eest, mis tal litsentsid aktiivsed olid.

Antud keskkonna suurimaks eeliseks on selle paindlikus, mis laseb minutite jooksul suurendada või vähendada kliendi jaoks vajalikku litsentsi kogust. Tavapärasel tarkvara rentimise mudelil tuleb tarkvara koguse vähendamiseks hetkel oodata rendiperioodi lõpuni ja peale seda saab üleliigsed litsentsid eemdalda.

Tarkvara arendusemudeli konkreetsemaks projektiks valisin praeguses töökohas arendatava DAX-i, mille puhul on kasutatud V-arendusmudelit. Selline mulje on vähemalt mulle jäänud. Praeguseks on seda programmi ja kõiki funktsionaalsuseid arendatud juba paar aastat ning pidevalt analüüsitakse järgmiseid variante, mida on vaja juurde teha. Peale analüüsi, mis hindab ära uue funktsionaalsuse loomise kulukuse ja reaalse kasu, alustatakse uue osa loomist ning koheselt ka testimise poolt. Konkreetse näite puhul on miinuseks vähene lõppkasutajate kaasamine analüüsi etappile ning tänu sellele on lõpptulemuses sees punktid, mis muudavad sellega töötamise ebamugavamaks.

Üheksas postitus

Tänaseks postituseks lugesin läbi Eric S. Raymondi kirjutise nimega "Hacker HOW-TO". Täpsemalt küll versiooni 1.50-i(viimane versioon) ja eesti keelse variandi, mille tõlkijaks inglise keelest on Kaido Kikkas. Nagu ka autor korduvalt kirjutas, siis ei tohi häkkimist segi ajada kräkkimisega, kuna tegemist väga erinevate tegevustega. Õnneks on ta omalt poolt hästi kirja pannud, mis on häkkimine ning mis juhtub kräkkeritega.

Minu silmis on tegemist reeglite kogumiga, mille järgimine suure tõenäosusega aitab soovijal muutuda häkkeriks. Eraldi tooksin ma välja peatüki: "Häkkerlik suhtumine", kuna sinna kirjutatud punkte saab väga edukalt rakendada paljudel muudel elualadel ning reaalselt peakski seda tegema. Kindlasti on teistes valdkondades jätkuvalt lahendamata probleeme ning samuti on olemas juba mingid lahendused, mida saab alati paremaks muuta. Samuti on üsna keeruline, kui mingis valdkonnas tegutsevad inimesed, kes on ebakompetentsed ning ei soovigi ennast kuhugi poole arendada.

Peatükis "Häkkeri põhioskused" kirjeldatud punktid on juba väga põhjalikult seotud arvutite ja programmeerimiseks. Kogu peatükist on näha, et autor on aja jooksul kasutanud erinevaid programmeerimiskeeli ning olnud avatud ka erinevatele muutustele. Hea näide oli Java-st loobumine Pythoni kasuks. Kahjuks leidsin ka lingi LISP keelel, mis ei viinud kuhugi.

Selles peatükis on räägitud ka inglise keele kasutamisest ja korrektsest kirjutamisest. Eesti keele kahjuks on seis selline, et erinevate erialaste küsimuste lahendamiseks on võimalik inglise keeles palju rohkem abi saada, kui eesti keeles. Tänu sellele ei kasuta ka mina oma töös eesti keelset tarkvara ning automaatselt otsin inglisekeelseid foorumeid, kui vajan mingile küsimusele vastuseid.

Peatükk "Staatus häkkerikultuuris" võtab üsna tabavalt kokku tänapäevase koostöötamise(collaboration) kultuuri ja kombed. Aga võibolla sai tänapäevane koostöötamine alguse omaaegsest interneti loomisest. Igal juhul on tegemist mõistlike reeglitega ja variantidega, kuidas on võimalik silma jääda ja teistele reaalselt kasulik olla, kui selleks on soovi ja tahtmist.

Kokkuvõtteks leidsin ma, et artiklis toodud suhtumise poolest võiksin ka mina olla häkker, kuid huvi puudumine programmeerimise ja UNIX/Linux süsteemide vastu lõpetavad selle võimaluse väga ruttu ära. Selle asemel rakendan loomise ja parendamise suhtumist ettevõtetes, kus töötan ning hindan neid inimesi, kes reaalselt loovad uusi lahenduseid IT probleemidele(häkkeritele).

Kaheksas postitus

Seekordses postituse kirjutan ma kahest Infotehnoloogia valdkonnas tegutsevast juhist ning sellest millise juhitüübi esindajate jaotusesse nad minu arvates võiksid kuuluda. Kuna tegemist on inimestega, kellega pole mul olnud au kohtuda ja kelle alluvuses pole ma samuti töötanud, siis on mu arvamus väga subjektiivne.

Esimeseks infotehnoloogia sektoris töötavaks juhiks valisin ma Eestis väga tuntud inimese nimega Andrei Korobeinik. Lisaks poliitikas tegutsemisele ja Eesti maleliidu juhtimisele on ta ka seotud infotehnoloogia alaste ettevõtete juhtimisega ning IT projektidesse investeerimisega. Avalikuse silmis sai ta suurema tuntuse aastal 2005, kui müüs enda loodud tutvus/suhtlus keskkonna rate.ee.

Selleks, et mul oleks võimalik teda kindlasse juhitüübi jaotusesse paigutada, lugesin ma läbi erinevad artiklid, mis on temast kirjutatud ja avaldatud ning tuletasin meelde ka saatest ”Mis? Kus? Millal?” meelde jäänud seigad. Paraku ei teinud see ülesannet lihtsamaks, kuna heal juhil on tavaliselt mitu tüüpi esindatud nagu ka Andrei Korobeinikul. Seetõttu lähtusin sellest, mille ta 2002 aastal oma meeskonnaga lõi(Rate.ee) ning leian, et tema puhul on tugevalt esindatud “arengumootori” juhitüüp. Tegemist oli siiski keskkonnaga, mis oli Eestis loodud enne praeguseid tuntuid keskkondi.

Teiseks Infotehnoloogia juhiks valisin Lee Kun-hee, kes on Samsungi esimees. Ka tema puhul on tegemist juhiga, kes esindab mitut juhitüüpi, kuid konkreetsel juhul osutus valituks juhi(leader) tüüp. Põhjus peitub selles, et tal on esimeheks olemesi ajal olnud korduvalt paigas plaanid ja sihid, kuhu soovitakse Samsungiga välja jõuda. Üks sihtidest oli arendada Samsung aastaks 2000 maailma tasemel ettevõtteks ning mitte jääda “veel üheks Korea ettevõtteks”. Teine siht oli Samsungi mobiiliseadmete kvaliteedi tõstmine, mille suunas liikumise üheks näiteks kirjeldan järgmist juhtumit.

Nimelt kinkis Lee 1995 aastal uusaasta pidustuste ajal mobiiltelefone, kuid kuulis, et need ei tööta. Peale sellist ebameeldivat olukorda läks ta Gumi tehasesse ning lasi hunnikusse korjata umbes 150000 telefoni. Samuti organiseeriti kõik tehase töötajad selle hunniku ümber ning peale seda pandi kogu hunnik põlema. Peale tule kustumist lausus Lee: “If you continue to make poor-quality products like these, I’ll come back and do the same thing.”. Aktsioonist oli kasu ning toodete kvaliteet paranes tunduvalt, kuni eelmise aastani, kus Galaxy note 7 akud hakkasid plahvatama.

Seitsmes postitus.

Eesti IT sektori on praegusel ajahetkel üsna kirju ning IT töötajate hulgast leiab nii tõeliseid professionaale, kes tunnevad oma ala läbi ja lõhki, kui ka täielikke käpardeid ja soolapuhujaid, keda ei tohiks üldiselt lasta keerukama aparaadi juurde, kui taskuarvuti. Viimastest inimestest seekord jutu ei tule. Selle asemel räägin nende inimeste omadustest, kes on minu silmis IT professionaalid.

Üks omadus, mis peab olema väga heal IT töötajal on pessimism. Neid küll selle pärast väga ei sallita, kuid oma tutvusringkonnas lähtun ma  ütlusest, et „Pessimist on hästi informeeritud optimist.“. Nemad oskavad juhtida IT muudatuste ja uuenduste planeerimise(mis on optimistide poolt pakutud) käigus tähelepanu punktidele, mis võivad valesti minna. Samuti näeva nad vigu ka olemas olevates süsteemides ning julgevad neid välja öeda, lootuses, et ühel hetkel viiakse ellu suurem muudatus, mis lahendab ka välja toodud vead.

Siit jõuame järgmise punktini, milleks on töökogemus ja väga head teadmised oma kindlas valdkonnas(NT: võrguadministraator) ning ülejäänud valdkondadest pealiskaudsemalt. Tänu töökogemusele ja teadmistele suudab väga hea IT töötaja pakkuda omalt poolt lahenduseid, mis aitavad varasemalt nii öelda auklikuks lastud plaani(d) edukalt ellu viia. Samuti suudab selline inimene koolitada uusi töötajaid ja lahendada erinevaid keerukamaid küsimuseid tunduvalt turvaliselt, mõistlikumalt ja ka kiiremini, kui väheste kogemustega ja teadmistega isik.

Praegusel hetkel peab tõeline „IT proff“ olema üsna hea suhtleja(rääkimine ja kuulamine), kes suudab tavalisele inimesele selgeks teha, milleks või kuidas üks või teine protess, programm, seade, süsteem jne töötab. Selgitamise poolega kaasneb ka hea kuulamisoskus.

IT professionaalile kasulikuks omaduseks loen ma veel kergemat sorti laiskust, kuna see viib tavaliselt süsteemi automatiseerimiseni ja muudatusteni, mis vähendavad IT töötaja koormust. 

Kokkuvõteks pean ma IT proffiks inimest, kes on pessimist, kergelt laisk, hea suhtleja (kuulaja ja rääkija) ning omab juba varasemat töökogemust ja erialaseid teadmiseid. Kahte viimast (töökogemus ja teamdised)  omandatakse tavaliselt tööl toimetades, kuid ainult nende kahe olemasolu ei muuda inimest kohe professionaaliks, vaid selleks läheb vaja ka muid omaduseid, mida kirjeldasin eespool.

Kuues postitus

Seekordses postituse anna ma omapoolsed hinnangud raamatus „The Case for Copyright Reform“ toodud kuuele ettepanekule, mille abil võiks praegust autoriõiguste süsteemi reformida, et see ei hakkaks piirama üleüldist interneti kasutamise vabadust. Allolevatest punktidest kirjutan ma lühikese kokku võte ja lisan ka enda arvamuse.

Esimene punkt: Moral Rights Unchanged.

Selle punkti puhul polegi suurt midagi hinnata, vaid tuleb nõustuda, et seda osa polegi mõistlik muuta. Pole ju kuidagi pidi mõeldav, et ma edaspidi nõuaksin enda kuulutamist Tartu Rahulepingu loojaks ja mõlema poole tegelikuks allkirjastajaks.

Teine punkt: Free Non-Commercial Sharing

Ettepaneku sisuks on lubada eraisikutel teha koopiad ja neid jagada sõpradele või perega. Oluliseks tingimuseks on märgitud, et koopia tegija ja jagaja ei tohi sellest kasu saada. Ettepanek on üsna hea, kuid siinkohal tekivad mul kohe mõned küsimused, mille lahednamine ei paista just kõige lihtsam olevat. Kust jookseb piir kasu saamisel? Kas kasu saadakse füüsiliselt(rahas) või vaimselt(Jagamise rõõm)? Kas sõprade kogusel on mingi piirang? Näiteks ühte teost tohid jagada 10 sõbrale või jagad kõikidele oma niiöelda sõpradele. Mõnel võib neid 200 olla.

Kolmas punkt: 20 Years Of Commercial Monopoly

Selle punkti ellu viimine elavdaks minu silmis loodud teoste turundamist ja ka suuremat edasi arendamist, kuna reaalselt hakkaks loodud teos raha tagasi tooma varem, kui 70 aastat peale intellektuaalse teose looja surma.

Neljas punkt: Registration After 5 Years

Selles ettepanekus soovitakse, et autor iga viie aasta tagant enda teose avalikus andmebaasis registreeriks nii, et vajaduse korral saab autori ülesse leida ning temalt küsida luba tema loomingu taaskasutamiseks. Positiivse poole pealt aitaks sellised andmebaasid vältida/vähendada toodete taaskasutamist ilma autorilt luba küsimata/tasu maksmata, kuna kasutajal on võimalik andmebaaside kaudu kontrollida, kas ja kelle käest tuleb luba küsida teose taasesitamiseks/kasutamiseks eesmärgiga teenida tulu..

Viies punkt: Free Sampling

Huvitav ettepanek, mille mõte on lubada juba loodud teoste osasid kasutada uute teoste loomiseks. Selle mõte teeb huvitavaks see, et sellisel juhul oleks võimalik teoste osadest luua veel paremaid teoseid. Näiteks võttes mitmest erinevast muusikateosest jupid ning nende ühendamisel. Seda lõiku kirjutades meenub mulle selline looming nagu fan fiction, mis oleks peale seda muudatust legaalne.

Kuues punkt: A Ban on DRM

 Üldiselt pole ma kunagi pooldanud keelamist, kui põhilist vahendit inimeste, ettevõtete, ühiskonna ja nii edasi muutmiseks, kuid vahel on seda vaja. „Digital Rights Management“ on üks neist, kuna DRM-desse kirjutatud reeglitega üritatakse korporatsioonide poolt teha riike riigis, kus kehtivad nende seadused ja ettekirjutused. 

Kokkuvõteks on ideedel jumet ning laias laastus ei soovita kaotada autorite õiguseid oma loodult teostelt tulu saada, kuid suurem eesmärk on sobitada teoste kasutamine ja selle pealt kasu saamine tänapäevasesse interneti ajastusse nii, et kasutajate õiguseid privaatsusele(ka näilisele privaatsusele) võimalikult palju säiliks.

Viies postitus

Olen järjega jõudnud viienda postitusena. Selleks korraks valisin Virginia Shea „Netiquette“ raamatust toodud 10 käsust välja ühe. Valituks osutus neljas käsk kirjeldusega „Näe võrgus hea välja“. Põhjus, miks just see käsk osutus valituks peitub selles, et ma olen mõned korrad selle käsu järgmisega ämbrisse astunud.

Esimene positiivne näide elust enesest pärineb aastate tagusest ajast, kui veel oli olemas leht www.jippii.ee. Antud lehe kõige suurem eelis oli, mängimise ja suhtlemise võimalus samaaegselt. Põhimõtteliselt oli tegemist jututubadega, milles sai suure gruppiga vestelda ja juhul, kui keegi tahtis piljardit või mõnda muud mängu mängida, siis oli võimalik ka privaatsemaid vestluseid pidada. Kaldusin vist teemast natukene kõrvale, kuid eelnev tekst oli mingil määral vajalik, kuna lugejateks võib olla ka noorem põlvkond, kes ei pruugi Jippit teada.

Nüüd jõuan oma tekstiga sinna, et nendes jututubades liikus üsna palju erinevat rahvast ning nagu tavaliselt on inimestel ka erinev kirjaoskuse tase. Siis oli seal üsna palju slängi kasutamist ja veel rohkem unustati kirjavahemärke ning erinevaid tähti kirjutada. Mulle lihtsalt ei jäänud neist head muljet ning ei tekkinud ka tahtmist nendega tutvust teha. Arvatavasti jäid nii mõnedki huvitavad tutvused loomata. Selle asemel tekkis usaldus inimesega, kes kirjutas korrektselt ning kellel oli üsna palju rääkida. Tulemuseks on sõber, kellega ma suhtlen jätkuvalt(ka ilma internetita) ning seda tänu sellele, et ta suutis endast korraliku kirjutamisega hea mulje jätta.

Selleks, et teisest näitest, mis pärineb lähiminevikust, oleks lihtsam aru saada, siis lisan siia täiendavat informatsiooni ja eellugu. Üsna paljud teavad sellist nutitelefoni rakendust nagu „Tinder“. Tegemist on siis ühe tutvumisrakendusega, milles kuvatakse kasutajale vastas soost inimeste pilte. Soovi korral on ka samast soost inimestega võimalik tutvuda(võimaluste rohkus tänapäeva maailmas). Juhul, kui pildil olev inimene ja lühikirjeldus meeldib, siis sikutad pildi paremale(like). Kui olemasolev informatsioon põhjal pole inimene piisavalt atraktiivne, siis sikutad pildi vasakule(nope). Pilte kuvatakse juhuslikusse alusel ja kasutaja lähiümbrusest (näiteks 50 km raadiusest). Juhul, kui naisele meeldis kindel mees(märkis Like) ja samale mehele meeldis sama naine(märkis like), siis võimaldatakse neil MSN-i stiilis suhtlemine.

Lõpuks jõudsin ka selleni, miks ma seda kirjutasin. Ühel ilusal päeval like-sin ühte neiut ning üllatuseks oli tema mullegi like märke pannud. Tänu sellele saime samas rakenduses üksteisele kirjutama hakata. Vestluste sisust ei hakka ma seoses erinevate andmekaitseseaduste ja muu sarnase pärast rääkima, kuid nende vestluste põhjal jäi mulje, et tegemist on väga hea suhtlejaga. Ehk ta nägi võrgus hea välja. Reaalses elus selgus kahjuks, et hea suhtlemise oskus on ainult võrgus hea ning reaalsus on tunduvalt kehvem.

Üks positiivne näide ja üks mitte nii positiivne näide pole mind siiski eemale peletanud interneti teel tuttavate leidmise võimalustest, kuna lõpuks tuleb säilitada kaine mõistus ning olla see, kes sa oled nii internetis, kui ka reaalsuses. Ühtemoodi hea tasub mõlemal juhul välja näha. J

Neljas postitus

Alustades Pekka Himaneni 2004. aasta raporti lugemist, mis esitati Soome parlamendile 2003. aastal valitud Tuleviku Komitee poolt, küsisin ma endalt: "Mis sotsialistliku jama ma nüüd siis loen?". Lugedes sama raportit edasi jõudsin ma järeldusele, et tegemist on üsna täpse tuleviku ennustusega, mis on hetkel Soome vabariigis ja ka meie enda kodumaal arenemas kirjeldatud suundades. Samuti on see jõustumas globaalsel tasandil.

Kohe raporti alguses on lühidalt toodud välja 10 punkti muutustest, mis on toimuvad maailma tasemel ning mõjutavad iga inimest, kes elab maakera peal. Ehedaks näiteks on tootmistehaste paigutamine arenenud maadest(USA, lääne Euroopa riigid jne.) arengumaadesse (Hiina, India jne.). Põhjuseks on tööjõukulude, mis on rutiinse töö tegemisel arengumaades palju väiksemad. Lisaks on arenenud maades vähenemas töö tegijate arv, kuna rahvastik vananeb.

Autor on lühidalt kirjeldanud kolme peamist majandus- ja tehnoloogiamudelit, milleks on Silicon Vally mudel, Singapuri mudel ning Euroopa mudel ning mille head ja vead olid tol hetkel aktuaalsed. Ükski mudelitest pole puudustest vabad ning põhjalikumalt leidis käsitlust Euroopa mudel, kuna selle tolle aegseks parimaks esindajaks oli Soome Vabariik ning ka autor pärineb Soomest. 

Täpsemalt toodi välja 4 põhilist sotsiaalse arengu punkti, mis aitaks meil, eurooplastel edukalt konkureerida Singapuri ja Silicon Vally mudelitega. Vaadates praegust aega ning kirjeldatud punkte, siis on meie ühiskonnad juba üsna palju muutunud. Ettevõtted ja ka riik toetavad aina enam loovat probleemide lahendust ning ka uute ideede rakendamist ja ellu viimist töökohtadel. Samuti on muutunud suhtumine tööaegadesse. Kellast kellani töö tegemine on asendumas vaba graafikuga töötamisega. Minu silmis väga positiivne punkt, mis oli autori poolt välja toodud ja mida ma ka ise olen aastaid õigeks pidanud on et inimeste puhul tuleb rohkem tegeleda tervise probleemide ennetamisega. Vahendid/toetus selleks peaksid olema nii riigilt, kui ettevõtetelt ning inimestele on vaja tekitada tahe ennast liigutada ja tervena hoida. Seda muidugi ilma hirmuta, et haiguse korral jääks inimene töötuks. Hea näitena tooksin Eestis välja Telia spordiklubi, mis toetab töötajate sportimist. 

Arvestades seda, et raport on koostatud 2004. aastal ja sellest on üsna palju täide läinud, siis soovitan sellega tutvuda ka teistel ning juhul, kui on vaba aega, tasub ka uuemad raportid läbi lugeda.

Kolmas postitus

Kui paljudel on kodudes olemas sellised raamatud nagu ENE-d, ENEKE-sed ja muud sarnased teatmeteosed? Suure tõenäosusega on nende omanikeks veel vanema põlvkonna inimesed. Näiteks vanavanemad.  Üllataval kombel on ka mul üks kümnest raamatust koosnev komplekt olemas. Täpsemalt ENE, mis on välja lastud mingil hetkel nõukogude liidu ajal. Reaalset kasutust leidis see komplekt umbes 20 aastat tagasi, kui algklassides oli vaja referaati kirjutada ja sealt sai suure otsimise peale vajaliku informatsiooni kätte. Arvata võib, et praegused 15 aastased pole nendest raamatutest kuulnudki ning neil oleks keeruline neist vajaliku informatsiooni leida. Oleme ausad, ka minul on raamatust midagi keerulisem otsida, kuna puudub kombinatsioon CTRL+F.

Mis põhjustel on teatmeteosed ajalukku minemas ning miks peetakse Wikisid paremaks?

Üks põhjuseid on informatsiooni muutumise ja täienemise kiirus Wikides võrreldes raamatutega. Näiteks ENE-sse täiendava informatsiooni lisamine või olemasoleva informatsiooni muutmine võtab aastaid aega ning eeldab uute eksemplaride trükkimist(puude kulu) ja inimeste poolt ostmist(raha kulu). Peale uue eksemplari välja laskmist ei saa keegi taaskord kindel olla, et lisatud informatsioon on ajakohane või sellele pole juurde tulnud veel uuemat informatsiooni. Lisaks on Raamatute levimine üle maailma aeglane.

Wikidega on asi palju kiirem ja lihtsam. Võtame näiteks rooside kasvatamisel haigustega võitlemise. Ütleme, et Peruus avastab Miguel, et mango mahlaga rooside kastmisel ei tule roosilehtedele pruune laike(ei jää haigeks). Oma avastuse jagamisek kirjutab ta selle kohta Wiki artikli ning loetud tundidega on see informatsioon levinud üle maailma kõikidele interneti kasutajatele, kes soovi korral leiavad selle konkreetse informatsiooni interneti vahendusel ülesse. Järgmiseks avastab Jing-Jing Hiinast, et mangomahlale riisipulbri lisamine peletab eemale ka satikad ning tema lisab Migueli poolt loodud wikile täiendavalt oma informatsiooni.

Teine põhjus on seotud esimese põhjusega. Nimelt kiirem wikide täiendamise võimalus annab ka suurema ja täpsema informatsiooni konkreetsete teemade kohta. Teatmeteoste informatsioon on kahjuks paberile pandud ning seda enam ei täienda ja muuda muud moodi, kui uue täiendtrükki välja laskmisega.

Kolmandaks põhjuseks on otsimise kiirus Wikidest võrreldes teatmeteostega. Seda vähemalt, siis kui inimene oskab otsingusse õigeid sõnu kirjutada. Arvutite puhul on CTRL+F kombinatsioon enamikel käe sees ning otsingu tulemus kuvatakse ekraanile sekunditega erinevalt teatmeteostes, milles tuleb põhjalikult jälgida teksti ning leida õige koht silmadega ülesse. Viimane tegevus võtab üsna kaua aega, kui tegemist on eriti peenikese tekstiga.

Antud postitust alustasin ma küll väitega, et erinevad teatmeteosed on kodudes olemas pigem vanematel inimestel, kuid see ei tähenda, et nad neid enam kasutavad. Siin kohal saan tuua näite elust enesest, kus umbes 5 aastat tagasi vastas üks minu vanaemadest minu küsimuse peale järgnevalt: “Googelda“. Ehk otsi mõni Wiki, kus on sulle vastus olemas. Sarnast vastust kuulsin ma ka täna 02.03.2017 oma teiselt vanaemalt ühe teise küsimuse kohta. Hetke seisuga kasutavad mõlemad arvuteid igapäevaselt ja endale vajaliku informatsiooni leiavad nad omal käel ülesse. Ehk tegelikult on Wikide tõus muutnud ka inimesi, kes eelistavad aina enam Wikisid, just tänu ajakohasele ja täpsemale informatsioonile ning selle leidmise kiirusele võrreldes teatmeteostega.

Teine postitus

Tänase postituse sisuks on kaks nähtust, mis pärinevad varasemast ajast, kui 1991.

Nendeks nähtusteks on telegraafi süsteemid ja telegramm(id). Konkreetses kirjatükkis pole siiski tegemist nutitelefonide sõnumite saatmise rakendusega või tuntud „uudiste“ lehega www.telegram.ee või 1977 aastal Eurovisioonil Saksamaa esitatud lauluga. Tegemist on kirjutatud sõnumiga, mida saadetakse kauge maa taha kasutades telegraafe. Ajaloost olid esimesed reaalselt töötavad telegraafisüsteemid optilised. See tähendab, et sõnum edastati varasemalt kokku lepitud signaalidega kasutades valgust või lippe. Maailma esimene selline optilise telegraafi süsteem loodi Prantsusmaal aastal 1793 ning loojaks oli Claude Chappe See töötas aastani 1846. Sarnaseid semaforidega sõnumite edastamise süsteeme loodi ka teistes maades, kuid 1900-ks aastaks olid need oma tegevuse lõpetanud seoses oma aeglusega(2 sõna minutis),ilmast sõltumisega ning elektriliste telegraafide loomisega.

Elektrilistele telegraafide süsteemide areng algas Inglismaal ja USA-s samal 1837-l aastal. Inglismaal võtsid Sir William Fothergill Cooke ja Charles Wheatstone kasutusele viie nõela süsteemi, mille puhul liikusid nõelad sõnumi vastuvõtmisel punkti, mis näitas sobivale tähele. Esimene edukas sõnumi saatmine toimus Inglismaal 25. juulil 1837.  Ajapikku vähendati nõelte arvu üheni ning antud süsteem oli pikalt kasutusel Inglismaa raudteel.

USA-s oli Samuel Morse poolt loomisel elektriline telegraaf, mis kasutas tähtede edastamiseks pikkasid ja lühikeseid signaale. Täpsema tähestiku pani kokku Morse assistent nimega Alfred Vail. Morsel õnnestus esimene sõnum edukalt saata 11. jaanuaril 1838. Tänu Morse poolt loodud süsteemile ühendati 1961-ks aastaks USA lääne ja ida kallas kaabliga ja telegraafi jaamadega ning varasem Pony Express(ratsanikud) lõpetas tänu sellele toimimise, kuna kaablite kaudu oli tunduvalt kiirem ja ohutum sõnumeid edastada.

Telegrammide kiiremaks sisestamiseks ja vastuvõtmiseks tegelesid mõlema telegraafi süsteemi loojad oma süsteemi arendamise ja lihtsustamisega. Tänu sellel jõuti trükimasina tüüpi telegraafi seadmeteni. Morse süsteemi puhul kirjutati sõnum Morse koodis perfokaardile ning millelt saatja luges automaatselt lühikesed ja pikad signaalid välja ning saatis need edasi järgmisesse jaama.

Wheatstone's süsteemis loobuti viiest nõelast ning jäeti alles ainult üks nõel. Tähed paiknesid ümber nõela ning iga nupu vajutusega anti nõelale signaal, mille järel osutas nõel vastava tähe peale.

Mõlema süsteemi puhul pidi nii vastu võtva, kui ka sõnumit edastava jaama juures olema valveoperaator. Kuna inimesed on mugavad ja telegrammide saatmist sooviti veel kiiremaks, lihtsamaks ja paremaks muuta, siis loodi ajapikku teleprinterid ja esialgne faksi lahendus. Samuti arendati aktiivselt merealuste telegraafikaablite paigaldamist ja töötamist, et telegramme oleks võimalik saata mandrite vahel.

Praeguseks ajalukku läinud nähtuseks on minu arvates telegraafi seadmed ja liinid, kuid nende süsteemide arendamisel loodud Morse kood on siiani kasutusel nii sõjanduses(laevadel), kui ka raadioamatööride hulgas. Selle postituse kirjutamise alustamisel pidasin ma telegrammi üheks ajalukku läinud lahenduseks, kuid minu üllatuseks selgus, et 2012 aastal oli Eestis umbes 4000 inimest kes veel said või saatsid telegramme. Peamiselt küll Venemaa piirkondadesse, kus puudub mobiililevi ja tavapärane sidepidamise võimalus. 

Esimene postitus

Minu poolt valitud ideedest üks on jäädavalt lõpetatud, teine on hetkel mängijate poolt kasutusel, kuid mängijate ring on vähenenud ning kolmas üritab uuesti turule tulla oma nuppudega telefonidega, mille järgi väidetavalt on nõudlus olemas.

Õpetlik näide üks - Nokia alla jäämine Apple-le.

Nokia oli 1990-tel suurim mobiilseadmete tootja maailmas, kelle käsutuses olid erinevad tehnilised teadmised ja komponendid. Nimelt suutsid Nokia insenerid umbes 7 kuni 10 aastat enne iPhone esitlemist luua tänapäevase kujuga puutetundliku ekraaniga nutitelefoni, mis võimaldas mänge mängida, erinevaid asukohti kuvada ning ka telefoni kaudu tooteid tellida. Samal ajal oli loomisel ka tahvelarvuti moodi seade, mis oli oma omadustelt sarnane tänapäevasele iPadile. Kogu oma edu ja teadmised mängiti kahjuks maha sellega, et juhtkond arvas, et kasutajaid sellised võimalused ei huvita ning selliste seadmete järgi puudub vajadus. Nokia jätkas oma tavapäraste nuppudega telefonide tootmist ning 2007-l aastal esitles Steve Jobs iPhone nutitelefoni, mis vallutas kiiresti nutitelefonide turu, kuna kasutajad soovisid sellist lihtsat ja intuitiivset puutetundliku ekraaniga telefoni. Õpetlik pool: Visiooni ja tehnoloogia olemasolul, pead sa omama ka julgust nende elluviimiseks ja maailmale tutvustamisel.

Õpetlik näide kaks – Orkut

Tegemist on aastal 2004 Google poolt loodud sotsiaalmeedia keskkonnaga, mida võib pidada Facebooki eelaseks. Põhi loojaks oli Türgi päritolu mees nimega Orkut Büyükkökten. Orkuti eesmärgiks oli aidata kohtuda uute ja vanade sõpradega ning lihtsustada nendega suhtlemist. Kogu projekt kestis umbes 10 aastat ning selle aja jooksul toimus lehel kaks suuremat ümber kujundamist. Esimese uuenduskuuri ajal (kuupäeval 25.08.2007) muutusid lehe kujunduses kastide nurgad ümaramaks ning värvid läksid soojemaks. Teise suure muudatusega toodi Orkutisse juurde suurem kogus kuva muutmise võimaluseid. Aastal 2014 30. septembril suleti Orkut jäädavalt. Põhiliseks põhjuseks oli konkurendi(Facebook) ilmumine, mis oli Orkutiga võrreldes tunduvalt kiirem, kasutajasõbralikum ja lihtsam. Ehk Orkutile sai saatuslikuks keerukas info jagamine ja aeglasem süsteem, mille peal kasutajatele veebilehte kuvati.

Õpetlik näide kolm – Pokemon Go.

Iseenesest on tegemist huvitava mänguga, mis meelitas terveks 2016-a aasta suveks õue palju lapsi ja ka täiskasvanuid. Selle mängimiseks on vaja nutitelefoni, millel töötab GPS ja andmeside. Mängu eesmärgiks on püüda erinevaid olendeid, keda nimetatakse Pokemonideks ning kes on omakorda jaotatud alamliikideks. Lisaks saab neid olendeid arendada ja nendega pidada võitluseid Poke Gym-des teiste mängijate vastu. Kuna olendid ilmuvad üle maailma erinevates asukohtades välja ja seda suvalisel hetkel, siis kõikide olendite püüdmiseks tuleb üsna palju liikuda. Kuna tegemist on mänguga, mis tekitas kiiresti sõltuvust, siis kadus inimestel liikluses tähelepanuvõime ja mõningatel juhtudel ka mõtlemisvõime. Näiteks olukord, kus laps hüppas teise korruse aknast välja, kuna ta tahtis nii Pokemoni püüda. Tänaseks päevaks on mängu mängijate arv kordades vähenenud võrreldes 2016 aasta Juuli kuu seisuga, kuna see muutus lihtsalt igavaks ning tüütuks. Lisaks oli pokemonid jälitamise süsteem üsna keerukas.