Kümnes postitus

Ärimudeliks valisin „Tarkvara kui teenus“ mudeli ning keskkond millest kirjutan on „Cloud Marketplace“. Vastava keskkonna loomisega on seotud Eestis ja mitmes teises Euroopa riigis tegutsev IT seadmete ja tarkvara hulgimüügi firma. Cloud Marketplace on hetkel seotud ainult Microsofti litsentsidega, kuid aja jooksul võib see muutuda.

Cloud Marketplace kaudu aktiveeritud litsentside arveldamine käib iga kuu lõpus, kuid lõpp summa arvutatakse kuu jooksul kasutatud litsentside koguse ja kasutatud päevade järgi. Näiteks klient laseb endale kuupäeval 10.04 aktiveerida viis Office 365 E3 litsentsi ning kuupäeval 20.04 laseb deaktiveerida 3 Office 365 E3 litsentsi. Kuu lõpuni kasutab ta seega kahte litsentsi. Kuu lõpus arvestatakse kokku(õnneks automaatselt), litsentside kogus ja päevade arv, mille jooksul neid kasutati ning klient saab arve ainult selle koguse ja aja eest, mis tal litsentsid aktiivsed olid.

Antud keskkonna suurimaks eeliseks on selle paindlikus, mis laseb minutite jooksul suurendada või vähendada kliendi jaoks vajalikku litsentsi kogust. Tavapärasel tarkvara rentimise mudelil tuleb tarkvara koguse vähendamiseks hetkel oodata rendiperioodi lõpuni ja peale seda saab üleliigsed litsentsid eemdalda.

Tarkvara arendusemudeli konkreetsemaks projektiks valisin praeguses töökohas arendatava DAX-i, mille puhul on kasutatud V-arendusmudelit. Selline mulje on vähemalt mulle jäänud. Praeguseks on seda programmi ja kõiki funktsionaalsuseid arendatud juba paar aastat ning pidevalt analüüsitakse järgmiseid variante, mida on vaja juurde teha. Peale analüüsi, mis hindab ära uue funktsionaalsuse loomise kulukuse ja reaalse kasu, alustatakse uue osa loomist ning koheselt ka testimise poolt. Konkreetse näite puhul on miinuseks vähene lõppkasutajate kaasamine analüüsi etappile ning tänu sellele on lõpptulemuses sees punktid, mis muudavad sellega töötamise ebamugavamaks.

Üheksas postitus

Tänaseks postituseks lugesin läbi Eric S. Raymondi kirjutise nimega "Hacker HOW-TO". Täpsemalt küll versiooni 1.50-i(viimane versioon) ja eesti keelse variandi, mille tõlkijaks inglise keelest on Kaido Kikkas. Nagu ka autor korduvalt kirjutas, siis ei tohi häkkimist segi ajada kräkkimisega, kuna tegemist väga erinevate tegevustega. Õnneks on ta omalt poolt hästi kirja pannud, mis on häkkimine ning mis juhtub kräkkeritega.

Minu silmis on tegemist reeglite kogumiga, mille järgimine suure tõenäosusega aitab soovijal muutuda häkkeriks. Eraldi tooksin ma välja peatüki: "Häkkerlik suhtumine", kuna sinna kirjutatud punkte saab väga edukalt rakendada paljudel muudel elualadel ning reaalselt peakski seda tegema. Kindlasti on teistes valdkondades jätkuvalt lahendamata probleeme ning samuti on olemas juba mingid lahendused, mida saab alati paremaks muuta. Samuti on üsna keeruline, kui mingis valdkonnas tegutsevad inimesed, kes on ebakompetentsed ning ei soovigi ennast kuhugi poole arendada.

Peatükis "Häkkeri põhioskused" kirjeldatud punktid on juba väga põhjalikult seotud arvutite ja programmeerimiseks. Kogu peatükist on näha, et autor on aja jooksul kasutanud erinevaid programmeerimiskeeli ning olnud avatud ka erinevatele muutustele. Hea näide oli Java-st loobumine Pythoni kasuks. Kahjuks leidsin ka lingi LISP keelel, mis ei viinud kuhugi.

Selles peatükis on räägitud ka inglise keele kasutamisest ja korrektsest kirjutamisest. Eesti keele kahjuks on seis selline, et erinevate erialaste küsimuste lahendamiseks on võimalik inglise keeles palju rohkem abi saada, kui eesti keeles. Tänu sellele ei kasuta ka mina oma töös eesti keelset tarkvara ning automaatselt otsin inglisekeelseid foorumeid, kui vajan mingile küsimusele vastuseid.

Peatükk "Staatus häkkerikultuuris" võtab üsna tabavalt kokku tänapäevase koostöötamise(collaboration) kultuuri ja kombed. Aga võibolla sai tänapäevane koostöötamine alguse omaaegsest interneti loomisest. Igal juhul on tegemist mõistlike reeglitega ja variantidega, kuidas on võimalik silma jääda ja teistele reaalselt kasulik olla, kui selleks on soovi ja tahtmist.

Kokkuvõtteks leidsin ma, et artiklis toodud suhtumise poolest võiksin ka mina olla häkker, kuid huvi puudumine programmeerimise ja UNIX/Linux süsteemide vastu lõpetavad selle võimaluse väga ruttu ära. Selle asemel rakendan loomise ja parendamise suhtumist ettevõtetes, kus töötan ning hindan neid inimesi, kes reaalselt loovad uusi lahenduseid IT probleemidele(häkkeritele).

Kaheksas postitus

Seekordses postituse kirjutan ma kahest Infotehnoloogia valdkonnas tegutsevast juhist ning sellest millise juhitüübi esindajate jaotusesse nad minu arvates võiksid kuuluda. Kuna tegemist on inimestega, kellega pole mul olnud au kohtuda ja kelle alluvuses pole ma samuti töötanud, siis on mu arvamus väga subjektiivne.

Esimeseks infotehnoloogia sektoris töötavaks juhiks valisin ma Eestis väga tuntud inimese nimega Andrei Korobeinik. Lisaks poliitikas tegutsemisele ja Eesti maleliidu juhtimisele on ta ka seotud infotehnoloogia alaste ettevõtete juhtimisega ning IT projektidesse investeerimisega. Avalikuse silmis sai ta suurema tuntuse aastal 2005, kui müüs enda loodud tutvus/suhtlus keskkonna rate.ee.

Selleks, et mul oleks võimalik teda kindlasse juhitüübi jaotusesse paigutada, lugesin ma läbi erinevad artiklid, mis on temast kirjutatud ja avaldatud ning tuletasin meelde ka saatest ”Mis? Kus? Millal?” meelde jäänud seigad. Paraku ei teinud see ülesannet lihtsamaks, kuna heal juhil on tavaliselt mitu tüüpi esindatud nagu ka Andrei Korobeinikul. Seetõttu lähtusin sellest, mille ta 2002 aastal oma meeskonnaga lõi(Rate.ee) ning leian, et tema puhul on tugevalt esindatud “arengumootori” juhitüüp. Tegemist oli siiski keskkonnaga, mis oli Eestis loodud enne praeguseid tuntuid keskkondi.

Teiseks Infotehnoloogia juhiks valisin Lee Kun-hee, kes on Samsungi esimees. Ka tema puhul on tegemist juhiga, kes esindab mitut juhitüüpi, kuid konkreetsel juhul osutus valituks juhi(leader) tüüp. Põhjus peitub selles, et tal on esimeheks olemesi ajal olnud korduvalt paigas plaanid ja sihid, kuhu soovitakse Samsungiga välja jõuda. Üks sihtidest oli arendada Samsung aastaks 2000 maailma tasemel ettevõtteks ning mitte jääda “veel üheks Korea ettevõtteks”. Teine siht oli Samsungi mobiiliseadmete kvaliteedi tõstmine, mille suunas liikumise üheks näiteks kirjeldan järgmist juhtumit.

Nimelt kinkis Lee 1995 aastal uusaasta pidustuste ajal mobiiltelefone, kuid kuulis, et need ei tööta. Peale sellist ebameeldivat olukorda läks ta Gumi tehasesse ning lasi hunnikusse korjata umbes 150000 telefoni. Samuti organiseeriti kõik tehase töötajad selle hunniku ümber ning peale seda pandi kogu hunnik põlema. Peale tule kustumist lausus Lee: “If you continue to make poor-quality products like these, I’ll come back and do the same thing.”. Aktsioonist oli kasu ning toodete kvaliteet paranes tunduvalt, kuni eelmise aastani, kus Galaxy note 7 akud hakkasid plahvatama.